Rääkisin Postimehe Lemmiku portaalile enda toimetustest koertefotograafina
Kairi Laiapea ja tema koer Mo
Maailma TOP100 hulka jõudnud Eesti fotograaf: kui tahad oma koerast paremaid pilte, siis tee nii
Toon allpool välja artikli sisu. Originaalartikkel leitav siin.
Koertele spetsialiseerunud Eesti fotograaf Kairi Laiapea pälvis hiljuti olulise rahvusvahelise tunnustuse. Intervjuus Lemmiku digiajakirjale räägib ta, kuidas tema teekond koerte pildistamiseni alguse sai ning annab nõu ka neile, kes soovivad oma lemmikust paremaid pilte teha.
Kui kaua olete koerte fotograafiaga tegelenud?
Fotograafiaga olen tegelenud teiste asjade kõrval juba palju pikemalt, aga koerte pildistamiseni jõudsin umbes kolm aastat tagasi, kui minu ellu tuli esimene enda koer Mo. Tema tulek avas minu jaoks koertefotograafia maailma, mille olemasolust ma varem isegi ei teadnud.
Tänaseks on sellest välja kasvanud minu peamine tegevusala ja töö, mis on tähenduslik nii mulle kui ka paljudele teistele koeraomanikele. Tagasi vaadates näen väga selgelt, et just Mo näitas mulle, keda ma kõige suurema rõõmu ja motivatsiooniga pildistada tahan.
Ta õpetas mind lähenema pildistamisele koerasõbralikult ning suunas mind ka laiemalt seisma koerte heaolu eest. Tänu temale ei ole koerte pildistamine minu jaoks lihtsalt pildistamine, vaid viis väärtustada meie erilisi koeri ja nende rolli meie eludes.
Eesti koerafotograaf maailma TOP100 hulgas
Kairi Laiapea jõudis 2025. aastal rahvusvahelisel fotograafiavõistlusel WPE Awards TOP100 fotograafi hulka, saavutades 83. koha.
«See oli minu jaoks suur rõõm ja eriline saavutus. Tegemist on rahvusvahelise konkursiga, kus aasta jooksul toimub kolm vooru, mille koondtulemuste põhjal koostatakse aasta edetabel. Seega on see saavutus tunnustus minu terve aasta tööle ja loomingule tervikuna,» räägib Laiapea.
Enamus fotodest, mis tulemuse tõid, ei olnud Kairi sõnul üldse loodud konkursse silmas pidades.
«Need sündisid aasta jooksul erinevate koerte ja nende inimestega seigeldes täiesti erinevates oludes. Neid kõiki ühendas soov jäädvustada koera iseloomu ja seda sidet, mis tema ja tema inimese vahel särab.»
«Minu jaoks jääb kõige olulisemaks ikka see, et loodud fotod leiavad koha armsate koerainimeste südametes ja koduseintel - koer kodu südames,» sõnab ta.
WPE Awards on fotokonkurss, kus osalevad professionaalid üle maailma ning kus töid hindab rahvusvaheline žürii. Aasta TOP100 edetabel koostatakse fotograafide tulemuste põhjal kolme vooru koondarvestuses ja paigutumine TOP100 hulka peegeldab järjepidevat taset kogu aasta lõikes.
Kairi osales WPE konkursil esmakordselt.
Valik konkursil auhinnatud fotosid
Miks otsustasite fotograafina just koertele spetsialiseeruda?
Enne Mo tulekut oli pildistamine minu jaoks pigem hobi. Katsetasin erinevaid valdkondi — tänavafotograafiat, perepildistamisi ja ürituste jäädvustamist — ja otsisin enda suunda. Mäletan, et aeg-ajalt unistasin sellest, et leiaksin endale valdkonna, millega päriselt süvitsi minna, kuid ükski proovitud teemadest veel ei kõnetanud mind nii tugevalt.
Kõik hakkas muutuma Mo kutsikaeas. Tema kasvamist saatsid minu esimesed katsetused koerte pildistamisel. Mäletan väga selgelt enda soovi jäädvustada tema suurt iseloomu ja ka seda, kui keeruline see alguses tundus. Katsetasin, õppisin ja mõtisklesin omasoodu pikalt, kas sellest kõigest võiks kujuneda midagi enamat.
Kui otsustasin koerte pildistamisele täielikult pühenduda, oli see teadlik samm. Soovisin luua midagi, mis oleks tähenduslik mulle, Mole ja ka teistele ning seisaks loomade heaolu eest. Kirjutasin paberile: «Kui ei proovi, siis ei tea.» Poolteist aastat hiljem tean, et see oli ainuõige otsus.
Kairi Laiapea (Foto: Kristina Põkk)
Milliseid samme astute, et koer tunneks end pildistamisel turvaliselt ja rahulikult?
Koerale turvatunde loomine algab minu jaoks juba enne pildistamisel kohtumist. Pildistamisele eelnev vestlus aitab mõista, milline on koera iseloom, millised on hirmud ja mured, tervislik seisund ja mida tema vajab, et end pildistamisel hästi tunda. Selle teadmise põhjal saame planeerida sobiva keskkonna, aja ja pildistamise ülesehituse, mis sellele konkreetsele koerale sobivad.
Pildistamise päeval me ei kiirusta. Koeral on aega kohaneda asukohaga ja minuga ning koera asju ajada nii palju kui vaja. Jälgin pidevalt koera kehakeelt ja kohandan selle järgi kogu pildistamise kulgu. Töötame lühikeste hetkedena ja rohkete pausidega. Kui koer vajab pausi, siis teeme pausi. Kui ta tahab liikuda, liigume. Kui ta tunneb end kõige paremini oma inimese lähedal, ehitame pildistamise üles inimese ja koera koostööle. Ka kõigi turvalisus on oluline ja see tähendab, et vajadusel saab koer pildistamisel olla rihmastatud.
Minu eesmärk ei ole saada iga hinna eest pilti kätte, vaid luua olukord, kus koer tunneb end turvaliselt ja saab olla tema ise. Kui koer tunneb, et teda kuulatakse ja austatakse, tuleb rahulikkus ja koostöö tavaliselt täitsa loomulikult.
Kuidas näeb välja üks teie tüüpiline pildistamissessioon?
Minuga koera pildistamine koosneb tegelikult kolmest olulisest osast: põhjalikust eeltööst, pildistamisest ja teoste valimise kohtumisest. Kõik need sammud on vajalikud selleks, et kogemus oleks koerale meeldiv ja ka tulemus tõeliselt iseloomukas.
Juba enne pildistamist vestleme koera inimesega põhjalikult sellest, millised on tema koera vajadused, eripärad, hirmud ja tervislik seisund. Räägime ka sellest, mida koerale teha meeldib ja millistes kohtades tema end kõige paremini tunneb. Samuti arutame, millist lõpptulemust fototeoste näol pere oma koju tuua soovib. Selle kõige põhjal planeerime just sellele koerale ja tema inimesele sobiva pildistamise kogemuse, olgu see siis looduses, stuudios või hoopis koera enda kodus või koduhoovis.
Pildistamise päeval on minu jaoks kõige olulisem see, et nii koer kui ka inimene end hästi tunneksid. Me ei kiirusta kunagi – enamasti jalutame, suhtleme ja loome koerale võimalikult rahuliku õhkkonna. Pildistame lühidalt, rohkete pausidega ja alati koera võimalusi arvestades. Ütlen alati, et töötame koeraga koos, tema võimaluste piires ja läheb kaua läheb.
Kolmas ja väga oluline puutepunkt on teoste valimise kohtumine. Sellel kohtumisel näeb pere pildistamisel valminud fotosid esimest korda ning just siis sünnivad otsused, millised pildid ja millisel kujul asuvad kodu kaunistama. Ajal, mil enamus inimesi on harjunud fotosid nägema vaid digitaalsel kujul, on mitmed kliendid mulle öelnud, et nad ei osanud enne seda kohtumist ette kujutada, kuivõrd erilisi võimalusi on oma lemmikust loodud fotode kodus näitamiseks. Paljude minu juures käinud koerainimeste koduseintel säravad tänaseks kaunid fototeosed, mis meie pildistamise kogemust meenutavad ja koerte iseloomu ilmekalt edasi annavad.
Pildistate nii looduses kui ka spetsiaalselt koertele loodud stuudios – milline see stuudio on?
Minu stuudio on loodud mobiilsena, mis tähendab, et saan selle üles seada kas oma ruumides või tulla sellega hoopis koera koju. See annab väga suure paindlikkuse eriti nendele koertele, kes tunnevad end kõige turvalisemalt oma tuttavas koduses keskkonnas.
Sõltumata asukohast on stuudio üles ehitatud koera vajadusi silmas pidades. See on rahulik ja kontrollitud keskkond, kus puuduvad liigsed segajad. Enne pildistamist saab ka stuudios koer alati enda tempos keskkonnaga kohaneda ja seda rahulikult uurida.
Paljudele koertele sobib stuudios pildistamine üllatavalt hästi just seetõttu, et see on etteaimatav ja lõbus keskkond. Kui looduses võib olla palju muid põnevaid asju ja lõhnu, millega tegeleda, siis stuudios leiab nii mõnigi koer üles soovi just oma inimese ja minuga koos mängida ja töötada. Tulemuseks on loomulikult tõeliselt ilmekad ja vahetud portreed.
Mis on parim koht koera pildistamiseks looduses?
Minu lemmikud paigad looduses pildistamiseks on männimetsad ja mererannad. Need keskkonnad annavad fotodele rahuliku ja maheda hõngu, mis on minu loomingule omaseks saanud ning mis laseb koeral fotol tõeliselt särada.
Enamasti valime pildistamiseks mõne matkaraja, mis on koerale huvitav ja vaheldusrikas ja samal ajal visuaalselt kaunis. Mulle meeldivad väga näiteks Männikjärve, Valgesoo ja Laulasmaa piirkonnad, kus valgus, avarus ja looduslikud tekstuurid loovad maheda «stuudio».
Kõige olulisem on ikka see, et valitud koht sobiks konkreetsele koerale ja et tema tunneks end seal turvaliselt ja hästi. Selleks võib olla ka koera enda koduhoov või talle juba tuttav igapäevane jalutusrada.
Soovitused koeraomanikele: kuidas oma lemmikust paremaid pilte teha?
Koerte fotograaf Kairi Laiapea:
«Soovitan pildistada nii, et koer ei saaks peaaegu arugi, et teda pildistatakse. Kõige loomulikumad ja emotsionaalsemad fotod sünnivad siis, kui koer on oma tegevuses – mänguhoos, nuusutamas või oma inimesega suhtlemas. Kui ta peab lihtsalt paigal istuma ja inimene kaob veel ka kaamera taha ära, kaob sageli ka kontakt, koer vaatab mujale ja pilt on kohe igav. Aga kui side inimesega säilib, jääb pildile päris hetk ja emotsioon!
Teine oluline asi on kindlasti see, et tuleb jälgida, koeral oleks pildistamise ajal hea olla. Kui ta on stressis või ei taha koostööd teha, siis ei ole see õige hetk pildistamiseks. Parimad fotod sünnivad turvalises ja mängulises õhkkonnas.»
Kairi Laiapea (Foto: Kristina Põkk)
Missugused on olnud kõige meeldejäävamad pildistamised ja miks just need?
Minu jaoks on kindlasti olnud kõige liigutavamad need hetked, mil koer ja tema inimene leiavad mõnusa koostöö ning kogevad koos eduelamusi, olgu selleks näiteks mõne uue triki proovimine või mõne kännu vallutamine. On lihtsalt ilus näha ja jäädvustada, kuidas nad saavutatu üle koos rõõmustavad ja teineteise seltskonda naudivad.
Eredalt meenub ka ühe koera koduhoovis toimunud pildistamine. Tegemist oli koeraga, kes uutes kohtades kipub ärevusse sattuma, kuid oma tuttavas hoovis tundis ta end täiesti vabalt. See ehe rõõm ja turvatunne andsid fotodele nii siira tunde ning olid heaks näiteks sellest, et heade piltide aluseks on eelkõige hea enesetunne.
Ma ei saa mainimata jätta ka teoste valimise kohtumisi, kus inimesed näevad pildistamisel loodud fotosid esimest korda. Nendel hetkedel kuulen sageli: «Ma ei olegi oma koera sellisena näinud!» või «Ta on siin täpselt enda moodi!». Need hetked, kui inimesed näevad oma lemmikuid läbi minu pilgu ja tunnevad ta seal ära, on minu jaoks kirjeldamatult liigutavad.
Mis teid koerte juures enim võlub?
Mind võlub kõige enam see, kui eriline iga koer on. Isegi kui ma tean enne pildistamist koera kohta juba päris palju, on alati põnev avastada, milline ta päriselt on – kuidas ta suhtleb, milline on tema energia ja millisel viisil tema soovib koostööd teha.
Hiljuti sain ühe ürituse järel sõnumi, et mind oli äge vaadata koertega töötamas ja et ma olevat justkui koertelausuja. Tegelikult on selle taga lihtsalt suur uudishimu ja siiras soov koera mõista ning leida temaga kas või ainult lühikeseks hetkeks selline suhtlus ja koostöö, mis temale meeldib.
Koerad avanevad väga kiiresti, kui nad tajuvad, et nende läheduses on inimene, kes neid päriselt näeb, kuuleb ja kuulab. Just see usalduse tekkimise hetk ongi minu jaoks kõige ilusam.
Kuidas erineb koerte pildistamine näiteks inimeste pildistamisest?
Ma arvan, et suurim erinevus on selles, et inimene teab, et ta tuleb pildistama. Koer tuleb lihtsalt seiklema ja oma inimesega koos olemist nautima. Tema ei tea, mis on fotosessioon või miks me seda teeme. Talle pole see ka üldse vajalik.
Seetõttu on vastutus loomi pildistaval fotograafil palju suurem. Ma ei saa eeldada, et koer kohandub minu plaanide või visiooniga või soovib ellu viia neid mõtteid, mis minul pildistama tulles on. Tulen küll paljude mõtetega ja paljud nendest viime tavaliselt ka ellu, aga hoopis olulisem on märgata ja näha, mida koer ise soovib meile pakkuda. See tähendab, et ma loen pidevalt koera kehakeelt, jälgin tema energiat ja suunan pildistamist vastavalt sellele, mida koeras näen. Kui koer tahab liikuda, liigume. Kui ta vajab pausi, teeme pausi. Kui ta suhestub paremini mängu kaudu, siis mängime.
Inimesele saab öelda sõnades, et palun toeta end selle kännu najale ja vaata üles valguse suunas, aga kuidas seda öelda koerale? Koerale tuleb olukord üles ehitada nii, et tal oleks päriselt põhjus ja soov sinna kännu peale minna ja minna sinna hea meelega, olgu see läbi mängu, uudishimu või koostöö oma inimesega. Ja kui ta ei taha sinna kännu peale minna, siis polegi vaja.
Inimesega saab asju läbi rääkida, aga koeraga tuleb suhelda teisel tasandil — ette mõelda, suunata, kohaneda ja õigel hetkel reageerida. See nõuab täielikku kohalolu ja paindlikkust. Just see ongi see, mis teeb koerte pildistamise minu jaoks nii eriliseks ja huvitavaks.
Kuidas käituda, kui koer on väga arg, üliaktiivne või ei taha üldse kaamerasse vaadata?
Kui koer on väga arg, siis on kõige olulisem anda talle aega ja ruumi asukoha ja uute inimestega oma tempos kohanemiseks. Tegelikult on see minu jaoks tavapärane iga uue koeraga kohtumisel olenemata sellest, kas ta on arg või mitte. Ma ei lähene koerale kohe ise ega otsi temaga kontakti, vaid lasen koeral harjuda minu kohalolu ja keskkonnaga, liigun ise rahulikult ning annan talle võimaluse mind uudistama tulla, kui ta seda soovib.
Üliaktiivse koera puhul ei püüa me tema energiat vähendada, vaid ehitamegi pildistamise liikumise ja koostöö peale üles. Koos töötamine, mängimine, jooksmine ja trikitamine saavad kõik kasutusse minna! Pildistame dünaamiliselt ja lühikeste hetkedena. Sageli piisab mõnest minutist keskendumisest, siis teeme pausi ja liigume jälle edasi. Energia ei ole takistus, vaid võimalus luua elavaid ja iseloomukaid fotosid!
Ja kui koer ei taha kaamerasse vaadata, siis ta ei pea seda üldse tegema. Sageli sünnivad kõige paeluvamad fotod hoopis nendel hetkedel, mil koer suhtleb oma inimesega või vaatab sügava pilguga eemale. Kui on aga vaja korraks pilku kaamera poole suunata, siis ka selleks on fotograafil oma trikid olemas.
Minu eesmärk ei ole koeralt nõuda midagi, mida ta pole valmis pakkuma. Kui koer tunneb, et teda ei survestata, siis hakkab koostöö enamasti tulema loomulikult. Ja kui ei tule, siis leiame mõne teise viisi, mis talle sobib!
Kas teil on ka endal lemmikloomi ja millised?
Mina jagan enda elu ja igapäeva väikese koerapoisi Moga. Mo on kolmeaastane segavereline koer, kes tuli minu juurde Itaaliast minu sõprade kodust. Olen terve elu olnud niiöelda koerainimene, aga Mo on nüüd päris esimene minu koer ja absoluutselt mu parim sõber, kes on mulle õpetanud kirjeldamatult palju ja ilma kelleta tänaseks Koertefotograaf Kairi ettevõtmist olemas ei oleks.
