Milline on loomafotograafi töö ehk rääkisin Kindluse Kooli lemmikloomapäeval enda tegemistest
Mai lõpus oli mul hea meel käia Harjumaal Kindluse Kooli lemmikloomapäeval õpilastele rääkimas sellest, milline on loomafotograafi töö. Seadsime üles näituse raamitud töödega ja kahel lühiseansil tutvustasin õpilastele seda, milline minu töö on ja kuidas loomi pildistada selliselt, et neil tore kogemus oleks. Õpilased küsisid minult põnevaid küsimusi ja jagan neid ka teiega siin!
“Käsi püsti, kui oled proovinud enda lemmikloomast ise pilti teha!” (foto autor Aet Rauk)
Millest me rääkisime?
Alustuseks rääkisime sellest, mida loomad tavapäraselt teevad, kui me neid pildistada püüame, ja hea oli näha, et paljud õpilased teavad, mida see tähendab, kui loom telefoni või kaamerat nähes pea ära pöörab või ära läheb. Seejärel tutvusime lühikeste videoklippide toel sellega, kuidas saame ise koerale pildistamise toredaks teha (selle võtmesõnadeks on alati koerale koeraks olemise võimaldamine: nuuskimine, mängimine, tore koostöö inimestega). Meie vestlus kulges selle pildirohke ettekande saatel:
Mida õpilased minult küsisid?
Õpilastel oli ka minule mitmeid põnevaid küsimusi:
Kas ma teadsin juba lapsena, et soovin koerte pildistamisega tegeleda?
Ei teadnud! Ma tegelikult ei teadnud üldse, et selline amet või elukutse nagu loomafotograaf olemas on kuni selle hetkeni, mil mu ellu mu enda esimene koer Mo tuli. Alles siis hakkasin selle valdkonnaga tutvuma ja seda endale elukutseks kujundama.
Kuigi suurem osa mu varasemast töökogemusest on olnud panganduses ja ärikonsulteerimises, siis loomad ja fotograafia on mind elus varemgi saatnud. Kooliealisena tegelesin pikalt ratsaspordiga ja hobuseteemalise õpinguprogrammiga ja ka fotograafiaga hobi korras kogu selle aja vältel. Alles Mo tulekuga sai mulle selgeks, kuidas saaksin kõik need erinevad hobid omavahel kokku tuua ja sellest endale elukutse kujundada.
Noorena tegelesin pikalt ratsutamisega
Kas ma pildistan ainult koeri või ka teisi loomi (kasse)?
Ehkki enamasti pildistan koeri, on minu kaamera ette sattunud ka teisi loomi (näiteks kasse, hamstreid ja küülikuid). Tulevikus on plaane veelgi.
Ehkki enamasti pildistan koeri, satub mõnikord minu kaamera ette ka teisi loomi.
Vaata näiteks siit blogipostitusest vahvaid pilte MTÜ Rõõmsad Hüpped varjupaiga küülikutest!
Kuidas ma õppisin koeri pildistama?
Fotograafia põhitõed olid mulle tuttavad juba varem, aga kui hakkasin koerte pildistamisega tegelema, siis läbisin mitmeid kursuseid spetsiifiliselt koerte pildistamise ja ettevõtluse teemadel. Loomulikult kuulus siia ka väga palju harjutamist, katsetamist ja enda käekirja väljatöötamist.
Enne seda, kui loomad kaadrisse tõin, harjutasin mänguasjade peal
Üks olulisemaid asju selle elukutse juures on koerte mõistmine ja koerte kehakeele lugemise oskus. Sellel teekonnal aitas mind kõige enam mu enda koer Mo. Mo on tundlik ja paljudes olukordades ärev koer ja tema paremini mõistmiseks ja toetamiseks läbisin mitmeid koerteteemalisi kursuseid. Ma arvan, et just need oskused ja teadmised on selle töö jaoks kõige vajalikumad, sest peame loomadega tegeledes mõistma, kuidas nemad ennast tunnevad, mida neile meeldib või ei meeldi teha, ja kuidas nendega hea koostöö saavutada.
Mis tõugu Mo on?
Seda küsitakse sageli. Mo on cirneco dell’etna ja spanjeli segu (umbes 75% cirneco ja 25% spanjel). Näen tema välimuses ja iseloomus mõlemat! Näiteks tema silmad ja kulmud meenutavad mulle tohutult spanjelit, aga pikk peenike nina ja kõrgelt kikkis kõrvad meenutavad mulle cirnecot. Iseloomult on ta kindlasti rohkem cirneco moodi.
Mo on cirneco dell’etna ja spanjeli segu. Silmad nagu spanjelil, käpamootor nagu cirnecol!
Mis on koerte pildistamise juures minu lemmikosa?
Koolile ettekande ettevalmistamisel mõtisklesin pikalt selle üle, millised erinevad rollid selles elukutses omavahel kokku tulevad. Pildistamine ise on tegelikult vaid üks väike osa mu tööst.
Väikeettevõtjana jagan iga päev enda aega erinevate rollide vahel: minu päev võib alata fotode viimistlusega, viia mind läbi raamatupidamise turundamiseni ja õhtu võib lõppeda metsas koera pildistamisega. Mõnel teisel päeval võin veeta terve päeva hoopis õppides või klientidega suheldes ja pildistamisi planeerides.
Iga päev tõesti on erinev ja just selle tõttu ma seda tööd ka tohutult naudin. Samas kui minult küsida, mis on see kõige kõige lemmikum osa? Selleks on kohe kindlasti kõik need koerad, kellega mul on rõõm enda töö käigus kohtuda.
Suur aitäh Kindluse Koolile, et mind külla kutsusite!
