Küülik on ju pisike ja väheste vajadustega koduloom, kes sobib hästi lapsele esimeseks lemmikuks? Ei ole!

“Foto võimendab 2026” projekti raames käisin märtsis - vahetult enne lihavõtteid, mil on küülikute võtmise tippaeg - külas küülikute varjupaigal MTÜ Rõõmsad Hüpped. Varjupaiga eestvedajad Kati ja Martin tutvustasid mulle enda tööd, varjupaiga armsaid püsielanikke ja koduotsijaid, ja julgemad küülikud said ka kevadisel kollasel taustal hetkeks kaamera ees särada.

Küülik ei ole lihavõttekaunistus, kingitus või mänguasi lapsele, aga ometi on üks peamisi põhjuseid küülikute loovutamisel see, et laps, kellele ta on võetud, on kaotanud tema vastu huvi. Pildil aitab sõnumit edastada Pätu, kes tasapisi toibub eelnevast elust lasteaiaküülikuna (komposiitfoto)

Mis algas minu jaoks põneva projektina eesmärgiga toetada varjupaika ja sealseid elanikke fotodega ja tuua ka teieni küülikute kohta põnevat lugemist, sai külastuse ja Katilt küsitud küsimuste tulemusena hoopis olulisema ja suurema eesmärgi - küülikute heaolu teavitustöö - osaks. Kohtumine Kati, Martini ja küülikutega oli silmiavav, soe ja üleni inspireeriv, sest nende töö ja toimetused avalikkuse ees on heaks näiteks sellest, kui palju saame üheskoos loomade heaolu osas ära teha.

Loe siit lähemalt Kati mõtteid sellest, kellele küülik tegelikult lemmikloomaks sobib, mida küülikud päriselt enda igapäevaelus vajavad ja millised vahvad tegelased küülikute varjupaigas enda uut teadlikku ja armastavat kodu otsivad.

Mis on peamised põhjused, miks küülikud varjupaika jõuavad?

Kati: Tegelikult on põhjuseid erinevaid, aga peamiselt näeme, et loobumise ja hülgamise põhjusteks on allergiad, laste huvi kadumine lemmiku vastu ja küüliku iseloom. Seetõttu rõhutame ka igal võimalusel, et enne küüliku koju toomist on vaja teha põhjalik eeltöö. Tihti lööb inimestel välja allergia heina vastu ning kuna küüliku põhitoit on hein, tähendab see pidevat kokkupuudet allergeeniga. Ja võib kindel olla, et isegi kui sööginurk on küülikul ühes kohas, siis hein kipub ikkagi mööda elamist laiali olema.

Näeme aga tihti ka olukordi, kust küülikule otsitakse uut kodu, kuna lapsed on huvi kaotanud, ta pissib pidevalt voodisse või diivanile ja seetõttu on muutunud perele pigem koormaks. Sellised olukorrad on väga südantlõhestavad. Lemmikloomade eest vastutavad vanemad, ka siis kui lapsel enam huvi ei ole.

Samuti on paratamatu, et puberteedi saabudes küülikud kipuvad rohkem märgistama, närima ja „pahandust“ tegema. Kindlasti ei tähenda see, et tegu on probleemse loomaga, vaid pelgalt küülikute tavapärane käitumine. Küüliku puuri lukustamine vaid süvendab vaimseid ja füüsilisi probleeme ning võib muuta küüliku agressiivsemaks. Küülikud vajavad samuti kastreerimist/steriliseerimist ja tahes-tahtmata ka mõningast elu ümberkorraldamist.

Mis on suurimad küülikute kohta levinud müüdid või valearusaamad?

*“Küülikud ei sobi elama puuri, ka mitte “ainult” öösel. Loomapoodides müüdavad puurid peaksid jääma ostmata ja selle asemel tuleks elupind teha võimalikult küülikukindlaks.”*

*Pildil on Volli, kes armastab õues kaevata*

Kati: Valearusaamu küülikute kohta levib tegelikult väga palju. Näiteks küülikud ei sobi elama puuri, ka mitte “ainult” öösel. Küülikud on väga aktiivsed loomad ning rohkem vabadust tähendab ka tervemat ja õnnelikumat lemmikut. Puuris pidamine tekitab neile ridamisi füüsilisi ja vaimseid tervisemuresid alustades näiteks pododermatiidist (infektsioon jalgadel) ja ülekaalust lõpetades agressiivsuse ja depressiooniga. Loomapoodides müüdavad puurid peaksid jääma ostmata ja selle asemel tuleks elupind teha võimalikult küülikukindlaks. Tahes-tahtmata tuleks leppida ka võimalusega, et mingi osa mööblist on näritud ja hein mööda elamist laiali.

Teine väga suur valearusaam puudutab küülikute toitumist. Näiteks porgandit ja kapsast ei tohiks küülikutele anda. Porgand on väga suhkrurikas ja see tekitab nii seedemuresid kui kiiret ülekaalu. Terve porgandi küülikule andmine tähendaks umbes sama, kui 5-aastasele lapsele anda kätte korraga söömiseks 200g šokolaaditahvel. Kapsas omakorda tekitab neile gaase ning palju ebamugavust. Kui küülikul on valus, lõpetab ta söömise ja see võib üsna kiiresti muutuda eluohtlikuks.

Tahan ka rõhutada, kui oluline on küülikutele leida veterinaar, kes neid ka päriselt ravida oskab. Küülikuid peetakse eksootiliseks loomadeks, keda ravivad ka neile spetsialiseerunud veterinaarid. Eestis täna on veel vähe häid arste, kes küülikutega tegelevad, seega põhjalik eeltöö selles osas on samuti äärmiselt vajalik. Odav veterinaarabi ei ole alati õige ja kvaliteetne ravi!

Kellele küülik pereliikmeks sobib?

*“Küülik ei ole keegi, kellest saaks rääkida kui heast pereliikmest - ja seda muidugi kõige paremas mõttes”*

*Pildil on Moon ja Tatar, kes* *otsivad koos uut kodu, kus mõistetakse, et kuigi nende uudishimu on suur, siis paid pigem ei meeldi*

Kati: Nad on väga egoistlikud ja kangekaelsed. Neil on oma arusaam ümbritsevast maailmast ning nende jaoks ei eksisteeri niiöelda teistega arvestamist. Küülikud sobivadki tegelikult sellistele inimestele, kes nende loomusest aru saavad ja sellega ka lepivad. See võib tähendada ka enda elu muutmist küüliku vajadustele vastavaks. Näiteks ei saa küülikuid jätta pikalt üksi, kuna terviseprobleem võib tulla väga ootamatult. Nad vajavad ühelt poolt rutiini ja turvatunnet, kuid samas ka keskkonna rikastamist, et neil ei hakkaks igav. Nad on kõige aktiivsemad varahommikul ja õhtuhämaruses, mis ei pruugi paljude inimeste graafikuga klappida.

Mis on paar vahvat fakti küülikute kohta, mida paljud ei tea?

Kati: Küülikud ei ole närilised, kuid nende hambad kasvavad kogu nende elu. Küülikud kuuluvad jäneslaste sugukonda, kuhu kuulub ka jänes. Küülik ja jänes on kaks erinevat loomaliiki, kellel on erinev välimus, käitumine ja elustiil. Küülikutel on kahte erinevat tüüpi pabulaid, millest ühtesid nad söövad. Tsektotroofid (või tsekotroopid) on pehmed, toitaineterikkad ja limaga kaetud väljaheited, mida küülikud toodavad umbsooles käärimise teel ja millest nad omandavad asendamatuid aminohappeid, rasvhappeid ja B-vitamiine.

Kas on mõni küülik, kelle lugu on teid eriti puudutanud?

Kati: Väga raske on välja tuua üht konkreetset lugu, kuna kõikide küülikute minevik ja meie juurde jõudmise lugu on meid omamoodi puudutanud. Viimase tõuke ametliku MTÜ loomisele andis meile Roosi 2023. aasta jaanuaris. Roosile otsiti sotsiaalmeedias kiiremas korras uut kodu, kuna senine omanik tema eest hoolt ei kandnud. Kuna asukoht ei olnud meist väga kaugel, siis võtsime samal õhtul teekonna ette ja läksime talle järgi. Roosi elas sel hetkel väikeses puuris, kivimüüri otsas. Puuri põhja kattis paks väljaheidete kiht, vett me ei näinud ja hoidikus oli söögiks vaid väike kogus vettinud heina. Roosi ise tuli puuri ust avades meid uudistama, mis omakorda tundus kuidagi eriti kurb. Selline elu oli tema normaalsus. Tagasiteel leppisime kokku, et MTÜ saab loodud. Et proovida aidata just selliseid küülikuid või vähemalt anda enda poolt kõik, et selliselt enam ükski küülik ei peaks elama. Tänaseks on Roosi meie seast küll lahkunud, kuid mälestused elavad endiselt. Roosi oli tõeline hellik ja ta nautis toas vabalt elamist, kui talle viimaks see võimalus anti.

*“Tagasiteel leppisime kokku, et MTÜ saab loodud. Et proovida aidata just selliseid küülikuid või vähemalt anda enda poolt kõik, et selliselt enam ükski küülik ei peaks elama.”*

*Pildil on Falafel, kes* *naudib õues seiklemist koos Volliga*

Milline näeb välja teie tüüpiline igapäev?

Kati: Tavapäraselt on meie päevad küllaltki rutiinsed. Peale ärkamist saavad küülikud oma hommikusöögi ning õues elavad küülikud saavad ka õueaedikutesse ligipääsu. Ma ei mäleta enam aega, mil keegi küülikutest ei oleks pidanud ravimeid saama, seega umbes kella 9 paiku toimetame ka sellega ja karvavahetushooajal anname kõigile karvapallipastat. Päeva jooksul tegelen oma tööülesannetega ning jooksvalt toimetan varjupaiga töödega. Näiteks vastan meilidele, tegelen sotsiaalmeediaga või kodulehega. Igapäevaselt koristan ka nende aedikuid ja ruume, vahetan vajadusel potid, pesen nende pesu.

Õhtul kell 19-20 paiku jõuab kätte küülikute õhtusöögiaeg. Siis saavad küülikud krõbinaid, juurde heina ja vahetame nende joogivee. Paari tunni pärast on uuesti ravimite andmise aeg ning sellega koos saavad kõik enne magamaminemist uuesti karvapallipastat. Kui küülikutel on kõik korras, saame ka meie peale seda viimaks puhkama. Juhtub aga ka seda, et õhtusöögi ajal või pasta andmise ajal on näha, et keegi ei tunne end hästi. Siis alustame koduse esmaabiga ja proovime välja selgitada, mis võib ebamugavuse põhjuseks olla. Alati aga kodusest ravist ei piisa ning nii mõnelgi korral oleme öösel ette võtnud tee Viljandist Tartusse Eesti Maaülikooli loomakliinikusse.

Kuidas saavad inimesed küülikuid aidata?

*“Enne küüliku võtmist võiks teha võimalikult palju eeltööd veendumaks, kas küülik ikka on perele sobilik lemmikloom.*
*Juba see on suur abi, kui teadlikke inimesi on rohkem, sest seda vähem on ka abivajavaid küülikuid.”*

*Pildil on Olev, kes on* *ülimalt sõbralik ja hellust täis küülikupoiss*

Kati: Samas on võimalik varjupaiga küülikuid aidata ka mitmete muude asjadega. Näiteks on alati varjupaika oodatud kuivtoit, allapanu, koristustarvikud. Meil kulub ka väga palju erinevaid tekke ja vaipasid, mida paneme küülikutele aedikutesse põrandale. Seega kui kodus on ees ootamas suurem kevadine koristus ja kapist ilmuvad välja sellised fliisid, vaibad, tekid, mida saame tavalises pesumasinas pesta ja mis endal enam kodus kasutust ei leia, siis meie saame need kindlasti ära kasutada. Ka varjupaiga kodulehel on olemas nimekiri asjadest, mida meil igapäevaselt palju kulub (siin).

Kuidas saada aru, kas küülik on rõõmus?

Kati: Küülikud ei ole vokaalsed, mistõttu tuleb märke lugeda nende kehakeelest. Saakloomadena varjavad nad oma ebamugavust ja valu. Seetõttu on ka mõningane rutiin nende jaoks väga oluline ja see aitab aru saada kui varem rõõmsalt vastu hüppav küülik tunneb end halvasti. Stressi ja ebamugavuse märgid ei ole pealtnäha suured, kuid küüliku tundmaõppimisel ja tema mõistmisel on neid võimalik hästi märgata.

*“Õnnelikku küülikut seevastu on raske mitte märgata!* *Kui küülik uudistab ringi, teeb binky’sid ja zoomie’sid ja magab mugavas asendis, siis võib küülikuomanik uhkust tunda, et küülik tunneb end hästi ja rõõmsalt.”*

*Pildil on Maru, kes on nn Kati sugulane ja aastate möödudes muutunud üha paimaiamaks karvapalliks*

MTÜ Rõõmsad Hüpped aitab küülikutel kodu leida

*Küülikute varjupaiga MTÜ Rõõmsad Hüpped eestvedajad Kati ja Martin koos Olevi ja Falafeliga (komposiitfoto)*

Taust: Küülikute varjupaik MTÜ Rõõmsad Hüpped asutati 2023. aastal Kati ja Martin Ennu poolt. Varjupaik asub Viljandimaal Kokaviidika külas, kus kodu kaotanud küülikud leiavad hoolt, tuge ja peavarju ning abi uue vastutustundliku kodu leidmisel. MTÜ Rõõmsad Hüpped on Rabbit Welfare Association & Fund ja Eesti Loomade Eestkoste Võrgustiku (ELEV) liige.

Täiendavat lugemist:

Enne küüliku võtmist võiks lugeda Rabbit Welfare Association & Fund kodulehte, kus on väga palju kasulikku ja põhjalikku infot ja soovitusi küülikuomanikele
MTÜ Rõõmsad Hüpped blogist leiad samuti põnevat lugemist - näiteks loe, mis vahe on küülikul ja jänesel siit, miks müslisegud küülikutele ei sobi siit ja miks ei ole hea mõte lihavõtete puhul küülikut koju tuua siit

Kontaktandmed:

Veebileht: https://rhvarjupaik.ee
Facebook: MTÜ Rõõmsad Hüpped - küülikute varjupaik
Instagram: @roomsadhupped

Kati Enn küülikute varjupaigast räägib sellest, mida küülikud rõõmsaks eluks vajavad ja kellele nad tegelikult koduloomaks sobivad

Küülik on ju pisike ja väheste vajadustega koduloom, kes sobib hästi lapsele esimeseks lemmikuks? Ei ole!

Mis on peamised põhjused, miks küülikud varjupaika jõuavad?