Whiskey ja Bailey tulid minuga pildistama ühel udusel oktoobri hommikupoolikul rabametsa Põhja-Eestis. Kui esmalt tundus, et ilm on märg ja hall ja ausalt öeldes isegi veidi igav, siis tegelikult maalis loodus meile täiesti imelise “stuudio” ja minul oli vaja ainult ilusad kohad ja need võrratud koerad omavahel kokku pusletada. Udusulekene Whiskey õrnas rabaheinas? Super - “fluff in fluff”, nagu ma seda fotoideed kohapeal nimetama hakkasin. Sügavpruun Bailey punastes põõsastes? Ideaalne!

Whiskey ja Bailey võtsid kogu oma iseloomu ja energia sellel hommikul endaga metsa kaasa ja tulemus sai ikka tõsiselt äge!

Mõnikord ma jõuan ise ka pildistamisele kohale ja mõtlen, et kuidas ma ometi siin kaunid fotod välja võlun? Aga see ongi fotograafia juures üks toredamaid asju - see õpetab nägema ilu ilusas ja ka koledas

Whiskey ja Bailey pildistamise lugu

Helen leidis minu esmalt Loomale Pai kingituse kaudu, kus ta kirjeldas oma elu Whiskey ja Bailey’ga selliselt:

“Mõlema koera puhul on omad raskused, kuid ma olen iga päev tänulik, et teooria "sa ei saa seda koera keda tahad, vaid saad selle koera keda vajad" tegelikult peab paika. Tänu neile olen õppinud äraütlemata palju ja kavatsen oma kaheksajalgse seltskonna kõrvalt samamoodi ka jätkata.”

Mõlemal koeral esinenud tõsised terviseprobleemid ja lugematu arv magamata öid on Heleni jaoks tähendanud seda, et elu koertega ei ole kujunenud päris selliseks, nagu ta algul ette kujutas. Võtmesõnadeks on saanud kohanemine ja usalduse ehitamine. Selle viimase osas leidsime Heleniga ruttu ühise keele, sest - nagu me üsnagi pea mõistsime - on meie koerad Bailey ja Mo vägagi sarnased ja peaasjalikult just selle tõttu, et nende usaldus meie vastu ei ole iseenesest mõistetav. See vajab ehitamist, mõistmist ja hoidmist. Ja kui sellise koera usalduse võidad, siis see on midagi väga erilist.

See pühendumus ja hool, mis Heleni kirjelduses juba tookord nii tugevalt läbi kajas, kandis päriselus välja veel vähemalt kümnekordselt - igas koostööhetkes, mis nendes fotodes paistavad, ja igas kaadrisse mitte jäänud hetkes täpselt samamoodi. Minu jaoks on Whiskey’st ja Bailey’st loodud fotod jälle hea näide sellest, et mina pildistan tegelikult Sinu ja koera vahelist sidet - isegi kui Sa ise üldse pildile ei jää.

Oli kirjeldamatu au seda seltskonda jäädvustada! Kui mõni nädal peale pildistamist Helenile uuesti külla sõitsin, et talle valminud fotosid näidata, siis Whiskey arvas, et ma tulin temaga mängima ja Bailey arvas, et ma tulin selleks, et ta saaks mind üleni ära limpsida. Tõeliselt soe vastuvõtt. Ja trükiseks lihtsalt pidi saama foto neist kahest kogu oma iseloomu ja rõõmuga Heleni poole sööstmas ♥︎

koera pilt koera pildistamine — *Kui ma ütlen, et need kaks tulid pildistamisele kogu oma energiaga, siis ma mõtlen just seda ↑*

Mida Helen koerte pildistamise kohta ütles?

“See kogemus ei olnud lihtsalt koerafotograafi juures käik, ega ka mitte lihtsalt koertega rabas jalutamine. Sellest päevast sündisid fotod, mis on sõnuseletamatult tähendusrikkad. Kairil õnnestus pildile saada mõlema koera hing ja just need pilgud, mis minu südamele pai teevad. Ma ei saaks tulemusega rohkem rahul olla!”

Helen