WPE Awards TOP 100 ja mõtteid konkurssidest edaspidiseks
Möödunud aasta oli minu jaoks esimene, mil esitasin enda töid erinevatele fotokonkurssidele ja seda mitte eesmärgiga midagi erilist saavutada, vaid sooviga saada tagasisidet ja paremini mõista, millisel tasemel ma ise oma teekonnal parasjagu olen.
Tagantjärele vaadates oli möödunud aasta täis ilusaid hetki looduses koos täiesti imeliste käpalistega ja hetki, mille tulemusena ei sündinud vaid kaunid jäädvustused koeraomanike koduseintele, vaid ka mõningad ootamatud tulemused, mis kutsusid mind hetkeks peatuma ja ka ise oma tööd teise pilguga vaatama.
Eelmise aasta enim äramärgitud foto sündis ühel ilusal suvisel õhtul, kus miski ei läinud päris nii, nagu me planeerisime
Kallis ja pai Viva. Sellel õhtul oli mul tegelikult hoopis teine plaan. Kujutasin ette fotot, kus Viva oma õrnalt kuldse karvaga seisab rapsipõllu sees ja vaatab üle kollase lookleva maastiku loojuva päikese poole – rahulik ja mõtlik stseen.
Aga nagu sageli juhtub, siis ei läinud kõik plaanipäraselt. Raps oli kasvanud meist kõigist üle pea ja Vival oli sel õhtul kohe eriliselt palju rõõmu ja energiat. See ei olnud õige õhtu vaikseks seismiseks ja mõtlikeks fotodeks, vaid hoopis aeg mängimiseks, liikumiseks ja lihtsalt koosolemise nautimiseks. Ja tegelikult oli see ka täpselt see, mida meie inimestena kõige enam vajasime, sest ei minu sõbranna ega mina ise ei tundnud end sellel õhtul kõige paremini. Aga lõpuks kodu poole sõites tundsime ka meie mõlemad end palju kergemalt. Ja just see ongi see tunne, mida ma soovin, et iga pildistamine endaga kaasa tooks - mõnus enesetunne kõigile asjaosalistele.
Viva foto on jätkuvalt meenutuseks sellest, kui oluline on usaldada hetke, töötada sellega, mida koer pakub, ja olla valmis kõiki plaane muutma. Ja ehkki ma tulen igale pildistamisele vähemalt kümne fotoideega (ja väga sageli neist paljud viime ka ellu!), siis kõige tähenduslikumad fotod sünnivad ikka alati siis, kui pusletame hetkes kokku koera ja meie endi meeleolu ja keskkonna pakutava täpselt sellistena, nagu nad parasjagu on.
Siin on ka väike videoklipp sellest, milline õhtu see oli:
WPE Awards TOP 100-s 83. koht
WPE Awards on konkurss, kus aasta jooksul toimub kolm vooru ning kolmes voorus konkursile esitatud fotode tulemuste põhjal koostatakse edetabel aasta TOP 100 fotograafist. Jõudsin selles arvestuses 83. kohale.
2025. aasta WPE Awards TOP 100 tulemused
Enamus nendest fotodest, mis selle tulemuse tõid, ei olnud üldse loodud konkursse silmas pidades. Need sündisid aasta jooksul erinevate koerte ja nende inimestega seigeldes täiesti erinevates oludes. Mõni liikumises, mõni vaikuses, mõni planeeritult, mõni hetkes olukorda tabades. Neid kõiki ühendas soov jäädvustada koera iseloomu ja seda sidet, mis tema ja tema inimese vahel särab.
TOP 100 hulka jõudmine ei ole minu mõtetes muutnud kuidagi seda, miks või kuidas ma pildistan. Küll aga pani see mind hetkeks peatuma ja oma tööd teise nurga alt vaatama. See kinnitab, et järjepidevus, koerasõbralik lähenemine ja oma käekirja ja visiooni juurde jäämine kannavad mõju ka väljaspool minu enda väikest mulli. Toon siin korra veel välja kõik fotod, mis 2025. aasta WPE voorudes ära märgiti. Igaühel neist on oma lugu ja oma mälestused ning just see teebki selle tunnustuse minu jaoks eriti väärtuslikuks.
Mida see kõik minu töös tähendab?
Minu jaoks tähendab kvaliteet eelkõige seda, et koer saab olla tema ise. Et pildistamine ei oleks koormav ja kiirustav, vaid kulgeks koera rütmis ja arvestaks tema vajadustega. Sest alles siis saavad tekkida need hetked, mida on ka päriselt hea tunne seinale tuua ja terve ülejäänud elu südames kanda. Kõik need fotod – nii need, mis on ära märgitud konkurssidel, kui ka need, mis ripuvad täna kellegi koduseinal (mis on nii mõnelgi juhul ühised!) – on sündinud täpselt selle sama põhimõtte alusel.
Minu soov on, et nii koerad kui ka nende inimesed lahkuksid pildistamiselt hea ja kerge tundega – tundega, et neid on nähtud ja hoitud. Ja kui mõni neist töödest on leidnud äramärkimist ka rahvusvahelisel tasandil, siis minu jaoks tähendab see seda, et nendel fotodel pole vaid emotsionaalne väärtus vaid ka fotograafiline väärtus, mis püsib nii siin ja praegu kui ka kauges tulevikus.
“See oli tõeliselt imeline kogemus, võrratu on kohata inimesi, kes teevad oma asja sellise sära, soojuse ja innuga!”
Ruby inimene
Mõtteid edaspidiseks
Möödunud aasta konkursside kogemus aitas mul selgemalt tunnetada, kuhu ma oma tähelepanu ja energiat edaspidi suunata tahan. Mitte eesmärkide või numbrite mõttes, vaid selle mõttes, milline looming mu enda hinge toidab, mind edasi arendab ja ka mu armsaid kliente kõnetab. Nii WPE TOP 100-sse jõudmise kogemus kui ka teistel konkurssidel saavutatud tulemused (need fotod toon ka siin välja!) näitavad mulle, et järjepidev, koerasõbralik ja enda loomingut usaldav töö kannab mõju ka rahvusvahelises kontekstis.
Sellel aastal keskendun eelkõige lemmikloomafotode ja koertefotode konkurssidele ja eriti sellistele, kus sisuline tagasiside fotole digitaalsel kujul ja ka trükitud kujul on prioriteet. Teadagi kõnetab mind kõige enam just see, kui foto saab füüsilise kuju, sest alles siis tuleb ta mõju täielikult välja. See ka tähendab, et WPE Awards jääb minu jaoks tõenäoliselt nüüd minevikku - olen siin saavutatuga enam kui rahul!
Olen kindel, et ka edaspidi sünnivad paljud konkursitööd klientide koerte pildistamiste käigus - need kohtumised on minu loomingu südames. Selle kõrvalt aga soovin anda endale rohkem ruumi teadlikuks katsetamiseks erinevate loominguliste projektide kaudu looduses ja stuudios selleks, et arendada ideid ja lähenemisi, mis on suunatud mängulisusele, õppimisele ja enda visuaalse keele edasi arendamisele.
Kõige olulisem jääb aga muutumatuks ja see on minu soov luua fotosid, mis sünnivad austusest koera vastu, koostöös tema inimesega ja hetkes päriselt kohal olles.
