Fine art fotograafiat ei ole lihtne lühidalt defineerida või kiiresti mõista. Mitte sellepärast, et see oleks oma olemuselt keeruline, vaid sellepärast, et see on ennekõike tunne, mis on jäädvustatud fotona. See tunne, mis kutsub Sind korduvalt fotot vaatama ja räägib Sulle millestki, mida mõnikord on isegi raske sõnadesse panna. Pilt, mis ei ole pelgalt ilus, vaid paneb Sind midagi tundma.

Erinevalt näiteks elustiili- või dokumentaalfotograafiast ei ole fine art fotograafia eesmärk jäädvustada vaid hetke või koera füüsilist välimust, vaid kanda edasi sõnumit ja tunnetust just Sinu koera olemusest ja sellest, mida ta Sinu jaoks tähendab. Ja isegi kui me tajume, et kõike seda, mida meie koerad meie jaoks tähendavad, ei olegi võimalik täielikult ära kirjeldada või üles jäädvustada, sest suur osa sellest jääbki alati sõnulseletamatuks, siis fine art fotograafia viib meid sellele eesmärgile suure sammukese lähemale.

See on kahtlemata üks minu lemmikutest fotodest Most, mis sündis ühel õhtusel jalutuskäigul vahetult enne päikeseloojangut sügiseses männimetsas. Pehme kanarbikuväli, õrn ja soe valgus ning Mole iseäralik unistav ja pehme pilk tekitavad minus tunde, et tema silmadest leian ma vastused kõigile enda küsimustele. Minu elutuppa toob see teos mõnusalt rahulikku meeleolu ja puhkepaiga mu silmadele, kui mõtteid on liiga palju.

Jäädvustame olemust, mitte vaid hetke

Fine art fotograafia algab aeglustamisega. Maailmas, kus domineerib kiirustamine ja ka fotograafias kiire masstootmine, alustame meie loomise teekonda küsimustega “Milline Sinu koer on?”, “Kus ta end kõige enam enda moodi tunneb?” ja “Mida Sa tema juures kõige enam armastad?”. Sellest vestlusest algab minu kui fotograafi jaoks koera tundmaõppimine ja sügavam mõistmine, millest järgnev loomise teekond lähtub. Iga otsus järgnevas protsessis - alates pildistamise asukoha valikust kuni pildistamisel tehtud otsusteni koeraga suhtlemise ja kompositsioonide osas kuni hiljem fotode viimistlemiseni välja - kannab endaga seda mõistmist kaasas. Iga otsus on teadlikult kureeritud selle järgi, et tuua välja ja esile just Sinu koera olemus. Lisandub fotograafi kunstiline visioon ja tulemuseks on kaunis, ajatu portree.

Minu kallis Baby Yoda. See foto sündis meie koduses stuudios ja eesmärgipäraselt loodud Baby Yoda kehastus sümboliseerib minu jaoks võrratult hästi Mo tugevust, pühendumust ja elutarkust, millega ta mind mõnikord üllatab, aga kohe kindlasti igapäevaselt inspireerib. Seinateosena minu töötamise nurgas meenutab see meile konkursilt esimese kulla toonud foto mulle igapäevaselt ka seda, kuhu võib välja viia järjepidev töö ja iseenda unistustesse uskumine.

Foto, mis räägib millestki sõnulseletamatust

Whiskey ja Bailey pildistamine on minu jaoks üks parimatest näidetest sellest, milline võib olla sellise fotograafia mõju.

Kohtusin nendega esimest korda möödunud sügisel, kui nende armas inimene Helen, kes on tänaseks saanud minu kalliks sõbraks, nendega pildistama tuli. Juba enne nendega kohtumist kajas vestlusest läbi see armastus ja side, mis selle kolmiku vahel eksisteerib. Samamoodi kajas ka kohe algusest peale läbi see, kui erinevad need kaks koera on. Whiskey oma rahustava ja maandava olekuga ja Bailey kogu oma särtsu ja elujaatusega. Valisime pildistamiseks neile juba tuttava rabametsa, kus koerad end hästi tunnevad, ja kohtusime pildistamiseks ühel sügisesel udusel varahommikul.

Bailey särts ja Whiskey rahu sellel udusel varahommikul rabametsas. Sellest päevast sündis midagi rohkemat kui fotod - sõprus - sest selline fotograafia mitte ainult ei jäädvusta sidemeid, vaid ka loob neid.

Pildistamise jalutuskäiku - nagu kõiki pildistamise jalutuskäike - saatsid lood mõlemast koerast. Kui Heleniga taas piltide vaatamiseks kohtusin, väljendas ta mulle seda kui hea meel tal on, et mõlema koera olemus selliselt jäädvustatud sai ja et ta tegelikult ei olnud päris kindel, kas see õnnestub. Ja ehkki ma nägin ka ise galeriid vaadates, et siin on neile kahele iseloomulikud pilgud juba täiesti olemas, siis päriselt mõistan seda, kuivõrd hästi nende olemused juba sel esimesel kohtumisel loodud fotodel välja tulevad, alles nüüd, mil olen nendega veel mitmeid kordi kohtunud.

“Sellest päevast sündisid fotod, mis on sõnuseletamatult tähendusrikkad. Kairil õnnestus pildile saada mõlema koera hing ja just need pilgud, mis minu südamele pai teevad.”

- Helen

Koer kodu südames

Pole vist enam kellelegi saladus, et Mo elab täielikult minu kodu (rääkimata minu elu) südames. Tema olemus - mõnikord unistav ja pehme nagu tol õhtul männimetsas, teinekord innustav ja tugev nagu Baby Yoda, sageli hoopis lõbus ja krutskeid täis, aga alati üleni hea ja armastav - on kõigile kohe temaga kohtudes tunda.

Nagu ilmselt kõigil koerainimestel on ka minu telefonis Mimmost sadu (ilmselt tegelikult mitmeid tuhandeid) fotosid, mis on kõik vahvatel hetkedel üles pildistatud, mida ma tegelikult kunagi ei vaata, aga mida kustutama käsi ka ei tõuse. Need fotod, mida ma aga ikka ja jälle vaatamas käin, on need teadlikult loodud fotod, mis elavad mu telefoni taustapildina või fototeostena mu koduseintel. Mitte sellepärast, et nad oleksid kuidagi “paremad” pildid, vaid sellepärast, et neis on midagi natuke enamat. Neis peegeldub täielikult minu kalli Mo olemus. Need on need fotod, mis panevad mind midagi tundma.